Osta: e-pood
PÜHAKOJAD
Seto 50 kroonine on pühendatud pühakodadele. Igal suuremal Setomaa külal on oma tsässon, mis on pühitsetud ja seotud ühe kindla pühakuga. Pühaku nimepäev on ühtlasi ka selle küla suuremaks pühaks mis toob kokku suguvõsa ja külalised ning peetakse ühiselt rahvapidu – kirmast. Setode jaoks suurimaks ja olulisemaks pühakojaks võib pidada siiski Setomaa pealinnas Petseris asuvat kloostrit. Petseri klooster on koht, mille koobastes puhkab Peko ning kus kasvab püha tamm.
Tsässon
Setomaa maastikupilti kuuluvad ainulaadsed õigeusu külakabelid ehk tsässonad (vene k. tsassovna). Üldiselt on tsässonad väikesed, 6-10 m2 suurused lihtsad palkhooned. Tsässonad võivad olla aga ka kiviseintega, näiteks Meremäe vallas asuvad kaks kiviseintega tsässonat – Küllätüväs ja Pelsil. Dendrokronoloogiliste mõõtmiste tulemuste põhjal võib öelda, et Eesti ja Setomaa ajalugu arvestades on tegu ühtede vanemate siiani säilinud puithoonetega (nt Setomaa teadaolevalt vanima säilinud – Mikitamäe vana tsässona oletatav ehitusaeg on 1694.a , Meremäe vallas Uusvada tsässonal 1698.a, Rokina tsässonal 1711.a, Meldova tsässonal 1753.a, Serga tsässonal 1784.a.) Praegustes Eesti Vabariigi piirides on 22 tsässonat, neist 4 (Võmmorski uus tsässon Mikitamäe uus tsässon, Obinitsa uus tsässon ja Härmä tsässon) on ehitatud pärast 1997 aastat¹.
Härmä tsässon
Härmä tsässon on Härmä külas Meremäe vallas asuv Maa-Mihkli tsässon. Tsässon on ehitatud 300 aastat tagasi hävinud tsässona asemele Margus Timmo eestvedamisel ja ümbruskonna külade inimeste toetusel ning kaasabil. Tsässon asub ajaloolisel Härmä küla maa-alusel kalmistul (15- 18 sajand). Tsässona taga asub Härmä kalmepetäi. 2001.aastal oli puu madal ja juba peaaegu maapinnalt mitmes suunas laiali siuglevate okstega mänd, mis asus künka harjal. Puu kõrguseks mõõdeti toona 12 m ja tüve ümbermõõduks maapinna ligidalt enne harunemist 261 cm. Setokeelne nimi “Kalmepettäi” tähendab eesti kirjakeeles kalmetemändi ehk haudadel kasvavat mändi. Selle männi kohta leidub Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivides rohkesti huvitavaid pärimusi.
Külaelanik Aleksei Haljasmets on meenutanud, et nüüd võssa kasvanud künka hari oli tema lapsepõlves lage ja kaetud madala muruga nagu taluõu. Männi võra olnud ümara kujuga. Praegune kuju tekkinud talle seetõttu, et mänd peab pealetükkiva võsaga valguse pärast võitlust pidama. Et mänd kasvab vanadel kamudel, olevat küll täitsa kindel. Külarahvas kõneldnud, et need olevat sõjaaegsed hauad. Mitte viimasest sajandist, vaid palju vanemad. Vahel, kui mäe jalamil kartuleid võetud, ilmunud mullast välja muiste maetud inimeste luid. Lapsepõlvest mäletas ta ka seda, et inimesed käinud männi juures palvetamas. Mida nad seal täpsemalt tegid, Aleksei ei teadnud. Samas naabruses kasvanud ka kadakas, mida samuti pühaks peeti ja kummardamas käidi. Kadakas kuivanud mitukümmend aastat tagasi.
Folkloristid on saanud varasemal ajal teistelt külainimestelt võrdlemisi üksikasjalikke seletusi Härma kalmumänni juures peetud rituaalide kohta. Mändi austatud kõige rohkem ühel kindlal päeval, toomapäeval. Toomapäev on rahvakalendris oluline jõulueelne püha ja seda tähistati 21. detsembril. Siis toonud mehed puule näiteks viina ja hiljuti abiellunud naised paari uusi kindaid või sukki. Mõned tulnud ka selleks, et end ravida. Männile ohverdatud münt ja palutud tervenemist. Mitmete pärimuste järgi kasvavat mänd vana kabeli ehk tsässona asemel, mis kunagi ammu maha oli põletatud².
Petseri klooster
Petseri klooster (vene keeles: Псково-Печерский монастырь, Pihkva-Petseri klooster) on õigeusu mungaklooster Petseri linnas. Pühapaik on läbi aegade olnud Setomaa traditsiooniline vaimne keskus ja palverännaku sihtkoht.
Kloostri asutamise ajaks peetakse 1473. aastat, mil pühitseti sisse Jumalaema Uinumise peakirik, – koobaskirik, mille praegune fassaad pärineb 18. sajandist. Klooster tekkis jõekese orgu looduslike koobaste kohale liivakivipaljandis (nende järgi on see saanud ka oma nime: Печеры tähendab koopaid), kus juba alates 14. sajandi lõpust olid elanud erakmungad. Kloostri asutajaks peetakse Tartu preestrit Joanni (munganimega Joona). Kloostri ümber kujunes aja jooksul asula (possaad), hilisem Petseri linn.
Vanem, koobaskloostri osa, mille sissepääsu kohal olnud pärimuse kohaselt kunagi kiri Богом зданная пещера (Jumalast antud koobas), koosneb Jumalaema Uinumise koobaskirikust, mida ümbritseb galeriikäik, ning lähemast koobastikust, kus asuvad Petseri vagade Markuse, Joona, Lazari (Laatsaruse) ja ema Vassa säilmed ja mis jätkub seitsmest käigust koosneva nekropoliga, Kristuse Ülestõusmise koobaskiriku ja kabeliga.
Klooster ehitati ulatuslikumalt välja 16. sajandi keskpaigas kloostriülem Korneliuse (Kornili) ajal (1529–1570), kes suri märtrisurma tsaar Ivan IV käe läbi. Liivimaa sõja alguses (1558–1565) rajati kloostri ümber müürid ning see muutus tähtsaks kaitserajatiseks, hoolimata sellest, et klooster asub orus, mis muutis selle kaitsmise küllaltki keerukaks. 16. ja17. sajandil piirasid kloostrit korduvalt nii poolakad kui ka rootslased, kuid vallutada suutis selle ainult Poola kuningas Stefan Bathory (1581. aastal). Kloostrit kindlustati viimatiPõhjasõja ajal, mil kloostri ümber rajati bastionid. Seejärel kaotas klooster sõjalise tähtsuse, sest Setomaa muutus piirialast Venemaa keisririigi sisepiirkonnaks.
Kloostri rajatiste hulka kuuluvad: Jumalaema Uinumise koobaskirik (Успенская пещерная церковь), Miikaeli peakirik (Михайловский собор), Issanda Templisseviimise kirik (Сретенская церковь), Sakristei (Ризница), Nikolai väravakirik (Церковь Николы Вратаря), Suur kellatorn (Большая звонница), kloostri müürid ja tornid.
Eesti Vabadussõja järel läks Petseri klooster Eesti koosseisu. Tänu sellele mungakloostrit 1920.–1930. aastatel ei suletud, erinevalt Nõukogude Liidu alale jäänud õigeusu kloostritest. Kloostri nime küll ametlikult ei kasutatud, see tegutses kristliku tööühingu nime all. Saksa okupatsiooni ajal asus kloostris Petseri Gümnaasium, sest koolimajas oli laatsaret. 1944. aasta halduspiiride muutmise järel läks klooster Eesti NSV alt Vene NFSV alla ja on praegu de facto Venemaa territooriumil.
Peko ja Petseri pühapaik
Lauluema Anne Vabarna loodud regivärsilise eepose Peko nimikangelane, setode kuningas ja prohvet Peko, on muuhulgas koopaerak, kes käib liivakoopas üksi paastumas ja palvetamas. Elupäevade lõpule jõudes tulevad talle surmamõtted ja ta palub seppadel taguda oma küljeluu koopia, mis jääks pärast tema surma rahvale mälestuseks. Rauast küljeluu peab valmis saama selleks ajaks, kui tema koopa kohale ehitatakse klooster. Essu (Jeesus) ja Maarja saadavad Pekole unenäo, mis näitab tulevikku. Nüüd peab Peko rahvale mäejutluse, kus ta ennustab tulevasi sündmusi. Kui rahvas on ära läinud, lööb Peko oma kiiora (tammepuust sõjanuia) maasse. Kiiorast kasvab tammepuu, selle okstesse lendavad linnud ja Peko jutlustab neile. Tammega hüvasti jättes ütleb Peko, et tamm peab seal seisma kuni maailma lõpuni. Siis läheb Peko oma koopasse magama ja jääb igavesse unne. Koopa kohale ehitatakse Petseri klooster³.
RAHA ESIKÜLG
Foto: Rein Järvelill
Kujundus: Evelin Urm
RAHA TAGAKÜLG
Erakogu, Petseri klooster, enne 1940.a
Kujundus: Evelin Urm
2. Hendrik Relve. Põlispuud. Tln., 2003